Kolimine

Veetsin terve kolmapäeva oma korterit koristades. Nimelt tulevad omanikud tagasi ja me lahkusime sealt igaveseks.
Õhtul pidime vaatama Laulvat revolutsiooni aga see plaan jäi ära.
Mingi hetk tundsin meeletut rahutust(miski, mis mind kummitas juba Tallinnas ja päevi varem). Tundsin, et tahan vaid majast välja saada. Tahtsin vaid teada, mis minuga toimub. Läksin lõpuks Tubina juurde- istusin seal ja mõtlesin omi mõtteid, jalutasin veel linna peal ringi. Siis kui olin veidi rahunenud läksin tagasi koju.
Lugesin seda kirja, üht lauset, ja mõistsin, et mind oli valesti mõistetud ja siis ma vastasin.
Lugesin seda, mis olin vastanud ja mõistsin lõpuks ometi, mis toimub- hirm muutuste ees, meeletu hirm ja kõik muu ka.
Järgnenud MSN-i vestluse käigus sai mulle üha enam ja enam selgemaks, miks ma tundisn nagu ma tundsin. Lõpuks sain ma jälle aru , kes ma olen ja mis ma tunnen. Kuskil vahepeal olin ma enda kaotanud.
Neljapäeval pakkisin oma asjad kokku ja lahkusin Õnnelt igaveseks- lootusega, et vb Toomel hakkab mul uus elu, uue lootusega ja iseendaga.