"Tulevik on see, millega meil tuleb tegeleda"

See on kirjutatud kuskil 3 või 4 aastat tagasi gümnaasiumis. Tollal olin ma väga uhke selle üle ja paljud ideed on siin siiani minu jaoks väga köitvad.


Hommikul ärkame ja läheme tööle või kooli, ärkame, et homset paremaks muuta. Iga päev võtame vastu otsuseid, mis peaksid meile garanteerima ilusad hetked tulevikus ning samas eirame fakti, et need samad otsused röövivad palju ilusaid hetki meie olevikust. Kas tulevik on see, millega meil tuleb tegeleda? Kas tulevik on meie elu eesmärk ja mõte?

Byron Katie arutles selle üle, kuidas saame me elada käesolevas hetkes? Ta leidis, et me juba teeme seda, aga me pole lihtsalt märganud. Kui masendavalt tõelähedane on see vastus meie ühiskonnas.
Ühel õhtul küsisin ühel oma sõbralt, kuidas tema päev möödus. Tema vastuseks oli:" Tööl läks halvasti, ilm oli kohutav(masendav päev?). Seejärel palusin tal öelda mulle, mis oli kõige ilusam asi, mis selles päevas oli. Ta mõtles veidi ja rääkis mulle, kuidas ta nägi tänaval üht ema oma tütart kallistamas ja kuidas mu sõbra võttis hingetuks tema kallima naeratus. Pärast seda, kui ma väitsin, et tema päeval polnud siis vigagi, pidi ta nõustuma. Kas pole see piisavaks näiteks, et me pigem kurdame, harva märkame olevikku ja peatume, et hinnata seda, mis meil olemas on. Unustame , et kella iga tiksumine toimub praegu. Samuti iga hingetõmme. [Kas meil ikka on vaja, et kõik foorid läheksid roheliseks kohe kui me sinna jõuame? Miks me ei võiks kasutada seda aega selleks, et üksteisele otsa vaadata ja kasutada seda hetke selleks, et olla koos?]

Tihti kuuleb inimesi ütlemas, et nad ei jõua ära oodata, millal nad täisksvanuks saavad, millal nad hea töö leiavad, millal neil ometi oma perekond on, millal nad lõpuks võivad pensionile jääda. Michael J. Gelb on oma teoses "Da Vinci dekodeerimine" selle kohta tabavalt öelnud- ootamissõltuvus, sest me ootame, et asjad läheksid paremini, kui nad on parasjagu kehvasti, või halvemini, kui nad on parasjagu hästi. Inimene ootab alati homset päeva ja seda isegi siis, kui see kätte jõuab. Kuid me ootame tulevikku endale teadvustamata, mida see tegelikult kaasa toob.

Leonardo Da Vinci- üks oma ajastu geniaalsemaid inimesi ja võib-olla terve inimkonna helgemaid päid ütles:"Nagu liblikat kisub valguse poole, ootab inimene pidevas igatsuses rõõmu, mille toovad kaasa iga uus kevad ja suvi. Ta on nördinud, et see,mida ta igatseb tuleb liiga aeglaselt, ega märka, et ta igatseb surma." See ootabki meid ju nii soovitud tulevikus- surm. Kas siis selle nimel me tegutsemegi- et tulevikus surra? Kas oleme unustanud, et selleks ei pea me midagi tegema, sest surm tuleb niikuinii?

Kui nüüd mõelda kõigele sellele eelnevale, kas siis tõesti seda me soovimegi? Millal mõistame, et meie olevik oli kellegi tulevik? Kas see ongi siis tulevik, mida inimene ihaldab? Kui ma mõtlen praeguse hetke peale , siis ma ei taha, et järgmine generatsioon mõtleks koolile, kui millelegi, mis tuleb läbida ja nii kiiresti kui võimalik, et lõpuks saaks elama hakata. See ongi juba osa meie elust. Õppimine pole kohustus, vaid inimese pidev arenemine, retk elu saladuste avastamiseks enda jaoks. Väikestele lastele meeldib õppida, sest nad peavad seda mänguks. Täiskasvanud aga peavad end mängudeks liiga vanaks ja õppimine muutubki vastumeelseks. Sellist tarkust antakse edasi põlvkonnast põlvkonda.

Hermann Hesse kirjutab "Demianis": " Olen olnud ja olen veel praegugi otsija, kuid ma olen lakanud küsitlemast tähti ja raamatuid; kuulan õpetusi, mida oma veri mulle sosistab." Seda peaksimegi tegema- kahtlema kõiges ja kõigis ning just kahtlema, mitte kahtlustama. Õnn ja tarkus pole raamatutes ega ka vanemate inimeste sõnades, vaid see on sügavale meie sisse peidetud koodis, mille igaüks peab ise lahti muukima. See on aga vahel meeletult raske, sest nagu matemaatikaski, võib vastus olla liig ilmne ja lihtne, et seda õigeks pidada ja inimene võib võrrandi(nagu elugi) muuta nii keeruliseks, et ei leia vastust mitte kunagi.