Doris Kareva

Me elu on me elu ainus mõte
(Doris Kareva)
Me elu on me elu ainus mõte.
See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.

Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.

Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.

Mulle väga meeldib see luule, ja selles on peidus üks vihje, üks saladus, mis hoiab endas nii palju teisi saladusi ja ma olen õnnelik, et ma tean, et mõned inimesed teavad, mis saladust veel see luule minu elus hoiab:)