"Twilight"

Sattusin siin natukene aega tagasi ühte blogi lugema, kus oli lühike kommentaar "Videviku" kohta.

-----

"J.K. Rowlingu ja Harry Potteri fenomeni kõrval on Stephenie Meyer'i Videviku teema ikka hoopis uus tase. Eriti arvestades, et kui esimene neist on vaid kaudselt ühest teisest kuulsast saagast maha viksitud, siis teine neist kasutab oluliselt konkreetsemalt mitme teises allikas kasutatud elemente - vampiirid vs. libahundid ja vampiir armub tüdrukusse, kelle mõtteid ta lugeda ei suuda.

Kuid tulles tagasi efekti juurde, siis palun video. "

-------

Kirjutasin algselt ka sinna esimese-emotsiooni kommentaari:

Hmm, olles läbi lugenud kõik twilight´i saaga osad ja näinud ka filmi ja pidades end ikkagi suhteliselt intelligentseks ja laia silmaringiga inimseks:)Pean ma ütlema, et arvan, et Sul jääb nägemata see miski, mis peitub tegelikult fenomeni taga- kui mitte rääkida vampiiridest, libahuntidest, mõtete lugemisest(ja fännidest, kellest paljud on ilmselgelt kinnisideedega probleeme), siis selle saaga sügavusest tuleb miski sõnum, mis jõuab nii paljude "hingeni":P Mis see on?Sina ei tea, Sind arvatvasti ei huvita ja Sina arvatavasti ei huvita, mina võib-olla aiman.

Ja sain ka vastuse:

"Tunnsitan, et raamatut pole lugenud. Filmi aga põhjal võin aga öelda, et asi on kuidagi väga pinnapealne. Väidaksin isegi, et tegelikult pole seal seda "hingeni jõudvat" vaid see on vaid vaatajas endas, kes tahab seda seal näha."

Seejärel mõistsin, et niimoodi kommentaaride vahendusel vaielda on suht mõttetu ja tobe- nii otsustasingi oma blogisse kirjutada vastu-sissekande "Videviku" kohta ja panna siis kirja, mida ma arvan ja tunnen selle fimi kohta ning selgitada oma seisukohta.

Viidatud blogi autor väidab, et film on väga pinnapealne ning selles pole seda "hingeni jõudvat" vaid see on vaatas endas, kes tahab seda seal näha.

Kohati jääb viimane väide arusaamatuks. Mis on siis tema meelest see "hingeni jõudmine"? Ja mida siis need miljonid inimesed seal ise ette kujutavad?? See seisukoht on mulle tõesti arusaamatu. Kuidas võib filmi ja raamatute kohta, mis tõesti nii suurele hulgale publikule meeldib, väita, et selles pole midagi "hingeni jõudvat". Millele selle väite puhul toetutakse? Kaldun oletama, et isiklikule kogemusele ning võib-olla mõne lähima inimese arvamusele.

Videviku novelle on müüdud üle 42 miljoni eksemplari ja tõlgitud ligi 37-sse keelde. Kas see siis ei viita sellele, et ta on ikka miljonite "hingeni" jõudnud. Jah, muidugi, libahundid ja vampiirid- absurdsus, kuid minu arust kirjutatakse palju häid raamatuid just läbi metafooride. Antud saaga langem minu jaoks samasse kategooriasse, mis on seda saagat inspireerinud teosedki- "Uhkus ja eelarvamus", "Vihurimägi", "Romeo ja Julia" jt. See, et Videviku saaga on kirjutatud ebarealistlike tegelastega tähendab vaid seda, et see on fiktsioon, kuid kas sama saaks ka ju näiteks öelda "Kärbeste Jumala" kohta- sellist asja ei saa ju ometi juhtuda, kuid see, mida raamatu sisul "öelda" on?

Pinnapealne?Videvik?

Ma lihtsalt räägin natukene sellest, mida mina siis leian sellest filmist ja raamatutest, mis on minu jaoks nii "hingeni jõudev".

Minu jaoks on tegemist ideaalset armastust esitleva teosega. Edwardi tegelaskuju on mingil määral see ideaalne mees. Miks? Ta ei mängi. Ta on Bellale täiesti truu, ükski lugeja ei saa kahelda selles, et Bella on kõige tähtsam tema elus, kuid samas nii huvitavalt tasakaalus olevas elus. Bellaga täpselt sama moodi. Videviku saagas pole sellist hollywoodliku armukolmnurga teemat(vaatamata Jakobile on terve saaga vältel täiesti selge, et Edward tahab vaid Bellat ja Bella vaid teda). Ja film paneb mõtlema sellele, kuid inimsuhted on nii keeruliseks aetud- ikka ja jälle need samad mängud, omakasu püüdmine ja tobedused, miks minnakse lahku või mille pärast tülitsetakse. Saaga puhul on tegemist peaaegu ületamatu takistusega- põhimõtteliselt elu ja surma küsimus ja kuidas kõik muu muutub selle kõrval tühiseks.

Teine asi , mis mulle väga meeldib on Cullenite pere lojaalsus üksteisele ja perekonnaväärtuste esitlus läbi terve saaga(asendamatu lihtsalt). Samuti see võitlus "hea ja kurja " vahel, mis tuleneb faktist, et nad on vampiirid ja janunevad inimvere järele. Minu jaoks see sümboliseerib seda, et inimesed teevad ise oma valikud- kui sa otsustad teha halba või käituda ja elada teatud malli järgi, siis see sa oledki ja selle oled sa valinud. Jah, tihti teeb oma põhimõtetele kindlaks jäämine haiget, vahel füüsilist valugi, kuid oma "hinge" rahulolu(eneseaustamise) seisukohalt täiesti hädavajalik. Me valime selle, kes me oleme ning jääme endale kindlaks- ükskõik kuidas me ka ei tunne, et õige asja tegemine on nii valus.

Ja kas see pole mitte ilus asi , millesse uskuda, et maailmas võib olla headust, lojaalsust ja puhast ja vankumatut armastust. Jah, see film meeldib ka paljudele teismelistele tüdrukutele, kuid nemad on ka võib-olla kõige suurema sooviga leida , midagi ehtsat maailmas.

Muidugi, ebareaalne, absurdne, tobe- libahundid, mõtete lugemine, vampiirid...

Kuid usun, et ideaalid ja eeskujud peaksid eeskujud olema- ja see film on minu silmis vägagi heaks eeskujuks. Me võime närida nende detailide üle nii ja naa. Kõik ei olegi must ja valge.

Vot, see olekski mu vastukommentaar, kuigi kahtlen, et ma sellega kellegi arvamust muutsin, siis need , kes mõistavad , siis need mõistavad ning need, kes arvavad, et see kõik on ikkagi pinnapealne, siis tuleb siiski tunnistada endale seda, et selle arvamusega ollakse vähemuse, mitte enamuse hulgas. Samas, muidugi, kõigil on õigus oma arvamusele, kuid arvan, et mul on ka õigus tunda ennast mitte-halvasti ja mitte-piinlikult sellepärast, et mulle selline "pinnapealne ja lääge vampiirifilm " hinge läheb.