Seitsme maa ja mere taga ta elaski- väike Puravik. Väike kivipuravik, ainult, et tema oli eriline. Mitte keegi suures laias metsas polnud veel näinud nii säravat kollast puravikku, kui seda oli Väike Puravik. Ta oli kõigi lemmik- temaga käis alati kaasas soojus, ja päike ja rõõm. Ning kõik tahtsid selle lähedal olla. Kõik küsisid kogu aeg- kus on "Päikseke" jäänud, või "Väike Südamesoojake" või "Rõõmupall". Keegi ei küsinud kunagi, et kus on "Väike Puravik". Ja isegi oma rõõmsas südames ta vahel küsis ise, et kus on "Väike Puravik", sest tema nägi teda igal hommikul kui ta peeglisse vaatas, kuid kui keegi teine teda ei näe, kas see siis tähendab , et teda pole olemas?
Ühel hommikul ta lihtsalt tundis, et peab teada saama, ta peab teada saama, kus on "Väike Puravik" ja ta võttis on reisikübara ja läks teda otsima- võib-olla leiab ta suure metsa servas kellegi, kes tunneb "Väikest Puravikku" ja oskab ka talle öelda...
jätkub...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar