Assu

Nüüd, kus kojutuleku kuupäev on lähenemas olen palju mõelnud, mida see kojuminek tähendab. Mida ma tunnen, kui olen koos oma sõpradega? Mida ma tunnen, kui ma olen kodus? Mida ma tunnen, kui ma olen tagasi Eestis? Mida ma tahaksin, et muutuks? Sest mõned asjad kindlasti muutuvad, ma ei saa lihtsalt minna edasi oma vana eluga, ma ei ole enam rahul sellega, milliseid pooli iseendast ma olen lasknud välja paista.

Kärdu külaskäik oli nii hea ja tore. Need pikad jutud, jalutuskäigud ja meenutused. Inimestest, kes me olime ja kes me oleme praegu. Inimestest, kes olid meie elus ja kes on praegu. Unistustest, meie elude rõõmudest ja muredest.

Rääkisin täna ka Carita ja Kataga. Väga ootan juba, et millal ma ometi saan neid näha. Füüsiliselt inimese nägemini on miskit täiesti muud, kui msnis rääkimine. Ma igatsen seda tuttavat turvalisuse tunnet.

Käisin eelmine nädalavahetus Budapestis. See oli tõsiselt tõsiselt eriline aeg. Või nooh, mina tunnen ennast alati väga turvaliselt ja ülierilisena kui ma Gergö ja Davidiga koos olen. Kui ma leiaksin oma ellu kellegi, kes oleks nende moodi, vot siis saaksin ma olla täielikult õnnelik:)

Aga eks elu näitab:)

Muu osas, ma olen õnnelik, kuigi töö ja kooliasju on nii palju ja väga rasked nädalad tulevad igatahes, aga pole hullu, saan hakkama. Lähebki aeg kiiremini.

Assu tuleb varsti koju:)Ja kõik, kes seda väärt on saavad tunda rõõmu minu rõõmust ja saavad näha soojust minu südamest. Kuid ma ei kavatse endas hoida seda, mida ma mõtlen, ega seda mida ma tunnen. Ja kindlasti leidub neid, kes ei taha kuulda seda, mis mul öelda on.