Monikale:)

kell on 1 öösel. Monika tahtis , et ma talle midagi ilusat räägiks ja siis ma mõtlesingi välja selle muinasjutu:)

monika ütleb (0:37):

räägi midagi ilusat nüüd?

Assu (0:37):

mis ma räägin

hmm

midagi ilusat....

monika ütleb (0:38):

nojaa

Assu (0:38):

olgu

Ühel rohelisel aasal elas väga palju loomi, igasuguseid- suuremaid ja vöiksemaid

mõned lendasid ja mõned jooksid ja müned seisid tugevatel jalgadel mullas

ja kõigi nende loomade hulgas oli ka üks väike kollane liblikaks , keda kõik kutsusid Mässuks

Ta oli tugev, mässumeelne ja terve aas oli teda alati täis. Tema naeru, tema tiibade tuult ja tema kallistusi.

Sest Mässul oli väga hea süda, vahel isegi liiga hea

ja ühel päeval juhtuski see, milleks Mässu oli valmis olnud, kuid kui see päev tuli, siis ei osanud midagi teha.

See oli päev, kui Mässu suur ja siiras süda muutus paar suurust väiksemaks- sest väiksem süda , vähem valu. Ja ta oli just väga haiget saanud. Tema tiivad olid meega üle valatud ühe teise liblika poolt, keda ta pidas oma sõbraks ja Mässu ei saanud enam lennata. Mee saab muidugi maha pestud, lõpuks, ja Mässu saab jälle lennata ja tiivad saavad jälle terveks, kui...

kuid...

Mässu kardab, mis siis kui tal on veel selliseid sõpru, kes tema tiiibadele mett valaksid?

ta mäletab väga hästi, mis tunne on mitte lennata?See oli nagu ta ei saa teha midagi , milleks ta loodud oli. Ja miks on maailmas üldse selline kurjus? Mässu mõtiskles ja mõtiskles tükk aega selle üle, et kas maailm on siis kõike seda headust ikkagi väärt, kas maailm tahab teda üldse nii hea ja siirana...

Aga Mässul oli ka üks väge hea süber- Mõnsa...

Aasa kõige ilusam liblikas, kes saatis Mässut tihti tema lendudel, ja kel oli väga kurb, et Mässu naeru nii harva kuulda saab, ja ka tema süda muutus raskemaks. Ta tahtis seda muuta, ta tahtis kõik selle ära kaotada , kuid ta ei osanud seda teha. Mida saab ta teha, et Mässul vähem valus oleks? Mida küll?- mõtiskles ta. Ja ta ei leidnudki lahendust.

ta käis iga päev Mässu juures, ja saatis lillesõnumeid talle aasa teisest otsast, Aga Mässu oli vahel ikka kurb; kuid Mõnsa jäi Mässu kõrvale ka siis ja kuulas teda ja oli seal, kuigi ta tundis end abituna, sest ta arvas, et ta ei oska Mässut aidata ja Mässu ei naera enam kunagi. Ja aeg möödus.

Ühel päikeselisel päeval olid Mässu ja Mõnsa koos jalutamas ja Mõnsa märkas järsku midagi- Mässu naeratus!Mässu tiibade sabin! Ja see pilt Mässu silmades! see on see sama , mida ta oli nii ammu igatsenud ja oodanud! Mässu vaatas Mõnsale otsa ja ütles:" Aitäh Sulle, sest ma tean, et vahel oli raske, ja Sa arvasid, et Sa ei saa miskit teha, kuid iga sõnaga , iga hetkega, iga pilguga Sa aitasid mind.

Ja nii oligi, niimoodi Mõnsa mõistis, et ta oli aidanud Mässut. Et ta oli kangelane, Ta päästis Mässu ja terve aasa. Ja kuigi neid hetki tuli veel. neil mõlemal, Siis nüüd võtsid nad neid vastu sirge selja ja enesekindlusega. Sest sõprus võib päästa maailma. Kui see on õige sõprus. Ja Mässu ja Mõnsa sõprus oli see kõige õigem. The End.