STONE

Käisin täna seda filmi vaatamas kinos. Olin mitmest allikast kuulnud, et tegemist on igava filmiga, kuid seda kohe kindlasti mitte minu jaoks. Minu jaoks oli see võib-olla isegi liiga intensiivne- isegi praegu kodus ei suuda ma sellele mõtlemast lakata. Ja see on ootamatult tekitanud minus tahtmise kirjutada ning seda ma nüüd teengi. Kirjutan siia mõtteid ja arutlusi, mis mul filmi ajal peast läbi jooksid, samuti teel koju. Need ei ole kindlasti kõik mõtted ega ka kõige olulisemad. Kirjutan lihtsalt sellest , mis näppudest tuleb.

Alustan esimesest stseenist, mis ka pärast selle lõppemist päris kaua veel mu mõtetes ringi uitas. Ma mõtlesin armastusele. Mõtlesin sellele kui hävitav see võib ikka olla. Mis saab kui Sa teed vale otsuse, kui Sa valid vale kaaslase ja kui Sa oled nii nõrk, et Sa ei muuda seda valet mitte kunagi õigeks. Ja oma elu lõpuni eladki nii, õnnetult ja armastuseta. Armastus toob maailma suurima headuse, kuid nii tihti ka suurima kurjuse. Halb armastus tundub minu silmis omavat väge luua katkisi inimesi ja need katkised inimesed loovad üha enam ja enam katkisi inimesi juurde.

Siinkohal jõuame mõne teise mõtteni. See maailm meie ümber. Inimesed kes me oleme ja kelleks me saame. Kõik need peategelased olid üht või teist moodi täiesti "fucked up " ma ütleks. Mulle tunduksid nagu katkised ja väärastunud inimesed...samas...kas ma tahan seda uskuda või mitte, siis nad pole seda. Mis hälbest me räägime, kui enamus on vb sellised?Kui norm ongi selline. Ma olen viimasel ajal nii palju kokku puutunud valelikkuse ja manipulatsiooniga. Kuidas saab kedagi uskuda üldse ?Usaldada? Kuidas saab aga mitte usaldada? Kaua sa jõuad kedagi umbusaldada?

Ja mida kuradit peaks siin maailmas üldse uskuma?

Nojah, üldjoontes tõi film tõesti palju negatiivsust üles või õigemini äratas. Kõik need kahtlused ka minus endas. Muidugi, me kõik tunneme kedagi, kes tunneb kedagi, kes on õnnelik ja bläblä edasi. Aga kaua võib kuulata seda juttu, et maailm on tore ja ilus ja inimesed on toredad ja ilusad ja kunagi saabub ka õnn meie kõigi õuele...ärge selle jutu peale nüüd väga kurjaks ka saage, sest elu on andud põhjust jõuda mul selliste mõteteni ja eks filmist saadud mõtted ongi vaid peegeldused mu enda hirmudest ja mõtisklustest...

Vot

Tundisn lihtsalt, et tahan selle kõik kirja panna...