Emotsioonikaid mõtteid

Teate kallikesed,

See erasmuse asi on kohati väga keeruline. Juba selle kahe kuuga olen ma nii nii palju läbi elanud ja enda kohta teda saanud. See pole enam 10 päeva kui Sa saad oma mõtted selgeks mõelda ja midagi muuta. See on kaks kuud, kus Sa näed ja tunned ennast täiesti võõras keskkonnas. Ma olen siin ka ikka käinud üles ja alla ja siis jälle üles ja alla. Uus töökoht, uute inimestega tutvumine, uus keel, uus kultuur, uus olukord- olukord, kus tulevad pinnale kõik need erinevad ebakindlused ja kahtlused, millega ma pole pidanud eestis tegelema, sest mul oli töö ja sõbrad ja kõik muu. Aga siin mul pole midagi, ma pidin alustama peaaegu nullist. See kogemus on tõesti suhteliselt hindamatu olnud.

Eile käisin Javieri sünnipäeva peol. Kaks eelnevat päeva olin onud sellises kahtlases kurjas ja küünilises tujus, millest täna pole enam raasugi alles. Juba siis ei olnud, kui ma eile õhtul koju jalutasin.

Olen saanud siit julgust, usku endasse, teadmise sellest, kes on arvatavasti need, kes jäävad ja kes lähevad. Kinnituse selle kohta kuivõrd ma oma perekonda ikka armastan ja kui väga nende armastus mind iga jumala hommik õnnelikuks ja rõõmsaks teeb.

Arusaamise kuivõrd palju ebakindlusi mul enda kohta on alati ikka olnud ja kuidas nad nagu liivalossid mere hajuvad koos kõige selle südamevaluga.

Kindluse, et professionaalse poole pealt olen ma valinud just selle, mida ma näen , et suudan iga päev ikka sama suure innuga tegeleda nagu eile. Minu lastekas koos minu lastekaperega ootab mind veebruaris ja Womentor jääb samuti alles.

Ma ei karda võtta, teha, mida ma tahan; ma ei karda olla KÕIK see, kes ma olen; ma ei karda öelda, mis ma mõtlen.

Ja kõige selle üle olen ma õnnelik, ja pikk tee on veel ees, kuid piisavalt pikk tee on juba käidud selleks, et ma ei saaks enam tagasi minnaJ