Positiivsuse lainetel

Tahtsin selle sisskenade kirjutada juba eile õhtul , aga mõtlesin, et äkki targem ikka hommikul. Eile oli selline tavalisesorti pave. Läksin hommikul tööle, siis koju ja tegin süüa- spagetid sibula, paparika ja munaga. Päris hea sai ei kurda.

Siis läksin linna peale endale ESN kaarti tegema ja hüppasime Stammtichi ajaks ka Propellerist läbi. Algus oli veidi igav, aga Liis oli ka seal ja päris tore oli temaga rääkida ja siis kui ma avastasin et enamus seltskonda oli juba ära läinud hakkasin ka koju minema- kell oli siis 11. Muidugi läks mul kojuminekuga kuskil 20 minutit, sest Tibor ja Peter otsustasid, et nad väga tahavad teada, mis tööd ma teen ja rääkisime palju ungari keelest jne. See oli tegelikult väga huvitav. Siis olin oma võtme koju unustanud ja pidin Kai-le helistama , et ta ukse mulle lahti teeks. Siis rääkisime Kai-ga tund aega teemadel inimeste manipuleerimine, psühholoogia ja ta on ikka hull science fiction fan. Ja muidugi sain ma teada, et tal on Battlestar Galactica KÕIK hooajad:D ehhe…. Täna on meil filmiõhtu jälle- vaatame filmi Moon, mis paistab isegi päris hea- väga palju viiteid Odysseia 2001- le.

Aga mida ma öelda tahan- seda on väga raske kirjeldada. Olen nüüd siin olnud juba kaks kuud ja olen ennem palju reisimas käinud ja reisimisega on alati selline tunne, et see on paus Su elust. Hetk asjade üle järele mõelda ja siis tagasi tulla ja eluga edasi minna. Kuid mul pole enam seda tunnet. Ma tunnen, et ma lähen oma eluga edasi juba praegu. Iga pave tunnen ma ennast ühe kindlamana ja eelkõige vabana ja sellest tulenevalt ka õnnelikumana. Ma tõesti liigun oma eluga edasi, mu mõtted liiguvad edasi.

Ma hakkan juba mõistma, mida ma järgnevate aastatega tahan teha ning praegu tüürib kõik sinnapoole, et ma ei lähe sügisest magistrisse- suuresti öökulli ja womentori mõjul. Tahan ennast veel 2 aastat täiendada ja siis minna magistrisse ja kindlasti mitte Eestis, arvatavasti ka mitte UK. Brüssel? Austria? Kus iganes??

Muidugi, kahe aastaga võib veel kõik juhtuda- võib-olla esimene väike Astrid kuskil? See oleks isegi päris tore:D:) Igatahes ootan ma väga tulevikku ja ka veebruari, et saaksin kõik, mis ma siin olen õppinud ja omandanud rakendusse panna:) Sellest tulevad ühed ilusad jõulud ma ütlen ja parimaid aastalõppe minu elus ja järgmine aasta…

Eile vestlesin helinaga ja ma nii väga tahaks tegelikult , et ta näeks, mida mina näen ja tunneks , mida mina tunnen- ta oleks nii uhke ja õnnelik minu üle ja saaks osa sellest rõõmust:) Nagu ma ise olen enda üle:)